Sigimine

Jääkarude sigimine

Jääkarud saavad suguküpseks 3–5-aastaselt ja on valmis paarituma aprilli keskpaigast kuni hilise juunini. Kui jää hakkab sulama ja päevad muutuvad pikemaks, alustavad isaskarud paarilise otsingut, läbides pikki vahemaid. Kuna jääkarud on üksikelulised, jääb paar kokku vaid umbes nädalaks, seejärel isane lahkub ja asub toitu või uut paarilist otsima.

Poegade sünniks valmistudes ehitab emakaru oktoobris-novembris pesa. Oma jõuliste esikäppadega kaabib ta põhjatuulte poolt kokku kuhjatud lumehangedesse koopa, enamasti suudmega lõuna poole. Koopasse viib tunnel, mille lõpus on kas üks või kaks kambrit. Talvituma jäädes suleb emakaru koopasuu, jättes lakke õhuava, et oleks piisavalt hapnikku. Koopas on välistemperatuuriga võrreldes mõnus ja soe. Lumevaestes kohtades võib koopa rajada ka pinnasesse.

Emakaru tiinus kestab 195–265 päeva.

Enamasti detsembris toob emakaru ilmale tavaliselt kaks poega ja jääb nende eest hoolitsedes pesasse kuni kevadeni. Emane jääkaru võib elu jooksul saada kuni viis pesakonda, mis teeb temast ühe madalaima sündivusega imetaja.

Vastsündinud pojad on 30–36 cm pikad ja ei kaalu rohkem kui pool kilogrammi. Nad sünnivad peaaegu karvadeta, suletud silmade ja kõrvadega. Nende nahk on esialgu roosa, muutudes karvakasuka kasvades mustaks. Tänu ema rammusale piimale kasvavad karupojad kiiresti.

Kevade saabudes on jääkarupojad piisavalt tugevad, et koos emaga koopast välja tulla. Pärast seda jääb koobas maha – sinna karupere enam tagasi ei lähe. Mitmeid kuid ilma söömata ja joomata olnud emakaru on ammendanud kõik oma rasvavarud rammusa piimaga poegi toites ja suundub nüüd koos poegadega hülgejahile.

Kui pojad on pesast väljunud, püsivad nad kogu aeg ema kannul – algab õppimise aeg. Ema peab kahe aasta jooksul poegadele selgeks õpetama kõik vajaliku iseseisvaks eluks. Paari-kolmeaastased pojad on juba küllalt kogenud, et alustada iseseisvat elu.